0.3

295 29 6
                                    


Risky vaatepilt

Tundsin, kuidas valu vähenes ning ajapikku oli valu täielikult kadunud.
Proovisin avada silmi, kuid asjatult. Visa hing, nagu ma olen, ei loobunud enne, kui sain silma avatud. Üks mu silm ei avanenud, kuid arvasin, et asi on lihtsalt jõuetuses.

Kahetsesin oma tegu, sest esimese asjana pimestas mind valgus. Hingasin sügavalt sisse ja tundsin kuidas minu ninasõõrmed täitusid haiglatele omase steriilse lõhnaga.

Oot! Ma olen haiglas?

Muidugi, sa tolvan.

Mis asja, ma räägin endaga peas? Tore, varsti olen vaimuhaiglas. Õigus, tegelikult ma peaksingi seal olema, kuid mina otsustasin teisiti.

Avasin oma silma ning proovisin ka teist silma avada, kuid selle asemel, et silm avaneks, läbis seda torkav valu.
Üritasin leida nuppu, mille abil arsti kutsuda. Peagi leidsin selle ja vajutasin seda.
Hetk hiljem oli kosta samme ning varsti uks avanes. Sisse astus viiekümnendates mees, pruuni pea ja lahke, kuid samas üllatunud ilmega.

,,Kuidaste end tunnete?"

Klassika, ütleksin mina. Iga kord, kui mina haiglas olen, alustavad nad sama lausega. Isegi sõnastus on sama.

,,Üsnagi hästi, aga miks ma oma silma avada ei saa?"

,,Sellega on nüüd nii, et mmm... te kaotasite kahjuks oma ühe silma."

,,Mida?!"karjatasin.

,,Kahjuks ei olnud võimalik silma päästa, kuid te olete õnne särgis sündinud, et üldse ellu jäite."

Algul ei meenunud mulle, mis enne siia sattumist oli juhtunud, kuid peale paari proovi meelde tuletada, jooksid kõik sündmused mu silme eest läbi.

Tiivad.
Johnnie.
Võõras.
Veri.
Löök.
Pimedus.

,,Kuidas ma siia sain?"

,,Üks noormees leidis teid metsa äärest, maast."

Huvitav, mina küll mingit metsa ei mäleta...

Muidugi, sest mingit metsa polnudki. Johnnie pidi lihtsalt midagi välja mõtlema, sest kuidas ta oleks selgitanud olukorda korteris?

Kui mõtlema hakata, siis kõlab see isegi loogiliselt.

See ongi.

Mis mul viga on? Mis hääl see on? Kust kurat see tuleb?

Nojah, vahet pole. Loodan, et saan siit varsti ära, sest arstide silme all ma hulluks minna ma ei sooviks.

,,Millal ma välja saan?"

,,Kui hästi läheb, siis juba täna õhtul. "

,,Mis mõttes hästi?"

,,Me kontrollime teie seisundi üle, sest te paranesite üllatava kiirusega."

,,Hea küll."

Üllatava kiirusega? Kurat, liiga palju küsimusi.

Lõpuks taipasid.

Kes, kurat, sa oled?

Küll teada saad.

Poleks uskunud.

Jah, ma olen ametlikult vaimuhaige, kuid siiski, pange tähele, et sarkasm on maailma parim leiutis. Minu arutlust segas uks, mis lahti lendas. Ukseavas seisis kahtlase olekuga naine.

,,Ma maksan sulle selle eest kätte!" röökis ta.

,,Kes sa oled?" küsisin üsnagi valju häälega.

KATKIWhere stories live. Discover now