Shadow and Shade

1.osa - Lühike kokkuvõte

Aeg läheb kohutava kiirusega. Mõnikord mõtlema jäädes...isegi liiga kiiresti. Alles olid kaksikud väikesed ja abitud, vajasid pidevalt minu ja Clinti juures olekut. Nüüd on tavaliselt suurem probleem taskuraha juurde küsimine või küsimus: Kuidas tööl läks?

Vanust on mõlemal kõigest 15. Peagi 16, mis viib mu mõtted teisele rajale. Oh taevas...Oleks siis kingituste probleemiga lihtsam, aga ei. Nad ei tea kunagi öelda, mida nad kindlalt tahavad. Nad on rahul sellega mis neil on. Kummaline eks ole? Minu arust küll. Tuleb siiski loota, et nad maja maha ei põleta.

Alates sellest päevast, mil nad mõlemad roomama õppisid, ei olnud nad teineteisest kunagi kaugemal kui 3 meetrit. Kui Clint või mina ühe teisest kaugemale viisime (vannitamiseks või riiete vahetamiseks) läks kohe nutmiseks. Emily oli selle suhtes rohkem tundlikum kui Matthew. 

Kõik arvavad, et selle põhjus võib olla see, et Matthew sündis enne Emilyt. Ning seda, et Emily tegi, teeb kõike Matthew järgi, arvati olevat samamoodi sünni tulemus. Matthew kohta teadsime algusest peale, aga poiss oli varjanud ära temast veidi väiksema Emily ning kes mäletab teab et Emily tuli suure üllatusena. Peaaegu kõik nimetavad teda Matthew varjuks.

Siiski ei ole kumbki neist teisest nõrgem. Nad on ühine tiim, isegi kui nad on nüüd 15, peaaegu 16 aastat vanad. See 3 meetri reegel on hajunud. Nad ei ole nii üksteise külge liimitud kui varem, aga teevad ikka peaaegu kõike koos. Mõlemad ei suuda olla liiga kaua ühe koha peal, mis tõttu on nad pidavalt majast väljas, kas siis jooksmas või teevad midagi targemat. Kodutöid teevad nad samuti koos. Jumalale tänu, et mõlemad suudavad oma tööle keskenduda ja ei spikerda teineteise pealt. Vähemalt ma pole märganud. Rääkides koolist, tuleb kuu jooksul paar korda ikka teateid, et üks neist on mingi pisipahandusega hakkama saanud. Üks kõik kui palju me Clintiga neile ka ei räägiks, kuidas on sobilik käituda ja kuidas ei, jätkavad nad ikka sama rada. Lõpuks mõistsime, et lugu pole midagi hull, kuni meid kooli vestlusele ei kutsuta.

Järgmine tohutu mure ongi minu ja Clinti töö. Lapsed ei tea sellest midagi. Nemad teavad vaid, et töötame ihukaitsjatena. See oli kõige sobilikum variant. Iga päev peab vähemalt üks meist koju tagasi jõudma. Tavaliselt olen see mina. Kuigi mõlemad lapsed on piisavalt vanad, et ka üksi kodus hakkama saada, tunnen siiski kohustust neil vähemalt korra päevas silma peal hoida. Tegelikult tean ma nende kõiki retki. Agendi asi. Siiani pole midagi kahtlast märganud ja see tekitab ainult hea tuju. Arvestades meie seisu, oleme siiski Clintiga valvel. Teadagi on SHIELDil kõikjal vaenlasi, arvatavasti ka minul ja Clintil ning see tähendab ainult seda, et muretsemine on vajalik. 

Kõige suuremat hirmu tekitab lähitulevik. Päev mil me lõpuks räägime lastele ära kogu tõe. Kes me ametilt oleme. Mida me teinud oleme. Kus me töötame. Kas nad oleksid siis samamoodi mõistvad ja elu läheks normaalselt edasi? Seekord arvatavasti mitte. Tuleb loota, et nad täielikult meie vastu ei pöördu. 

Eks paistab mis meid ees ootab. Tuleb elada üle üks päev, seejärel teine.

Nagu nägite, siis panin üles alguse "Varjutus" järjele. On keegi veel huvitatud? Järgmised osad tulevad arvatavasti Emily-Maria Bartoni vaatenurgast. Enne ei hakka ma sellega tõsiselt tegelema, kui "MA" lõpetatud.