My Life Would Suck Without You (In Estonian)

1. osa

"Pea vastu, kallis.Ära jäta mind üksi," palusin sind, ise meeleheitlikult nuttes, "Ma ei suuda ilma sinuta. Ära anna alla."

Seal sa lebasid. Asvaldil. Kiirabi oli teel. Su pea mu süles ja käsi minu oma hoidmas. Sa olid verine ja šokis. Sa vaatasid mulle otsa oma pruunide silmadega ja tahtsid nagu midagi öelda, kuid siis su silmad klaasistusid. Järgmine hetk oli kõik must.

*

Tänaseks on sellest möödas vaid nädal. Üleeile olid matused, sinu matused. Elu on karm. Kuid elu ei saa seisma jääda. "Haavade valusast poeesiast saab kord armide tüütu proosa," vähemalt on selline ütlus olemas, mõttetera. Ma ei tea mida teha. Äkki peaks ainult endale elama, sest elu on lühike ja kui seda elada kellegi teise jaoks, läheb elu raisku. Just! Nii ma teen.

*

Otsustasin otsida endale uue korteri, täiesti uues kohas. Käisin täna veel oma viimaseid asju Tema juurest toomas. Tema vend oli kodus ning kui ma Tema tuppa läksin, üritasin mitte nutma hakata, kuid ma ei saanud hakkama. Võtsin endale ka tema pusa - mälestuseks. Muide, minu nimi on Natalie-Jaqluine. Natalie sain emalt ja Jaqluine isalt. Olen 17 ja elan nüüd täiesti üksi. Üritan uues kohas kõike otsast alata. Haarasin maakaardi ja sulgesin silmad, et valida suvaline koht, kuhu minna. Panin näpu suvalisse kohta. Avasin silmad ning nägin, et mu näpp on Ameerika kohal. Seejärel kirjutasin paberile osariikide nimed ning valisin sealt pimesi ühe osariigi. Selleks osutus Washingtoni osariik.

"P***e, seal on ju vampiirid," mõtlesin Videviku saaga raamatuid meelde tuletades. Otsustasin juba Seattlesse minna, kui silmitsesin lõuna pool asuvat Los Angelest. Seal on ju soojem. Nüüd otsustasin L.A kasuks. Nüüd on veel tarvis vanematega rääkida, et nad mind rahaliselt aitaksid.

*

Sorry, et pole vahepeal kirjutanud, väga kiire oli. Rääkisin vanemataega ja nad on nõus raha laenama. Ostsin endale pileti ka. Lend on kuue päeva pärast. Peaksin hakkama vist pakkima ja korterit müüma. Otsin välja oma kohvri. Hakkasin vaikselt oma asju pakkima. Äkki peaks midagi vanemate juurde viima? Ei tea.

*

Viis päeva veel! Ma ei suuda ära oodata, millal siit lahkun. Uurisin ka kohta, kus elama hakata. Leidsin ühe kena maja ning ostsin selle ära. Teatasin uudisest ka emale ja isale. Nad olid minu üle väga õnnelikud.

*

Neli päeva veel. Ma ei saa enam, tahan niiväga siit ära. Läksin oma parima sõbranna Lisette juurde.

"Tsau Liz!"

"Tsau Nata! Kuidas läheb?"

"Nagu ikka, sitasti .Tead, mul on sulle uudis ka."

"Noh!" päris tütarlaps.

"Ma kolin ära."

"Kuhu siis? Ikka Eestisse ju, eks?"

Jälgisin sõbranna reaksiooni. Ta näost käis üle must miljon emotsiooni. Valetan, nii palju emotsioone pole vist olemas.

"Ei, Los Angelesse."

"Miks? Nata, miks? Miks nii kaugele?" päris mu sõbrants pisarad silmis.

"Põhjus on selles õnnetuses, mis Dan-iga juhtus. Ma ei suuda siin olla, sest kõik siin meenutab mulle teda. Ma ei suuda siin jätkata, parem lahkun enne, kui kõik metsa keeran. Ja selle pärast lähengi kaugemale, kuid Ameerika juhtus täitsa kogemata. Mul on elukoht olemas, ostsin selle eile. Sa saad mulle iga kell sisse sadada, kui tahad. Ainult tule, sa oled oodatud. Või kolid koos minuga, sest seal ma ei tea tõesti kedagi. Mis arvad?"

"Mina? Sinuga? See oleks ju suurepärane. Mind ei hoia siin nagunii enam midagi kinni, kui sind ei ole ..."

"Aga Marek?" pärisin.

"Ta jättis mu eile maha," ütles Lisette. Kallistasin teda, kuna ta oli tõesti väga õnnetu.

"Millal me läheme?" päris Liz natukese aja pärast.

"Ma sain pileti. Lennuk läheb 4 päeva pärast. Võib-olla sul veab ja saad sama lennu peale?"

"Oota ma küsin kohe, kas kohti on veel."

Juba oli tal telefon käes ja näpud käbedasti numbreid valimas. Juba vastati kõnele ja natukese aja pärast oli kõne lõppenud.

"Mul on kahju, aga ..."

________________________________________________________________________________

[A/N] Selle jutu kirjutamist alustasin 2010 aasta märtsis. Ma olin siis just 15 saanud. Liilia jutu ja selle vahel oli pikem paus (4 kuud). Mõtlesin, et see on siis järgmine "filler" sellele ajale, kui ma teisi jutte kirjutan. Sellel jutul on 10 osa pluss epiloog. Loodan, et meeldib :)

Andke teada, mis arvate.

 External link - facebook'i fännileht :)

ILUSAT 1. SEPTEMBRIT :)