Peatükk 6

1.7K 175 14

                                                ↜ღAnnieღ↝

Tirisin teki kurguni ja vaatasin istudes, kuidas Dougie end riidesse pani. Toas oli küll hämar, aga ma nägin ta keha ideaalselt.

Ma ei tahtnud, et ta ära läheks, see tegi haiget. Tahtsin teda kinni hoida, enda juurde jääma sundida. Samas aga teadsin, et kui talle oma tunnetest räägiksin, ei magaks ta minuga enam, või siis kasutaks mind julmalt ära.

See tegi mind meeletult kurvaks, kuidas ta sai suudelda mu arme ja siis lihtsalt jälle lahkuda. Mees korjas maast mu kleidi ja ulatas selle minu poole. Ma ei öelnud isegi aitäh, sest ma ei usaldanud ennast. Panin selle voodi peale ja keerasin pilgu eemale.

"Koristad ise ära?" päris mees.

Noogutasin lihtsalt.

"Tänks. Aga okei, ma jooksen siis?"

Ma lootsin, et mu hääl ei katke. “Tsau.”

Ta noogutas ja keeras selja, hakkas juba minema kõndima, kui siis ümber pööras. "Oota, kõik hästi ikka?"

Tahtsin nutma puhkeda, ma armastasin teda nii väga, tema tegi mulle kogu aeg haiget, siis arvas, et kõik on korras. Noogutasin.

"Kas sa... tulid ikka?"

“Kaks korda.”

"Aa," naeratas ta. "Noh... teinekordki siis?"

“Sa tead, et ma olen siin...”

Ta noogutas ja kõndis siis minema. Kohe, kui uks sulgus, varisesin tagasi voodisse ja hakkasin nutma. Mees, keda ma armastasin, ei hoolinud minust rohkem kui mõnest litsist, see oli kõige valusam tunne, mida ma kunagi tundnud olin.

Teadsin nagunii, et pean üle saama, aga koperdasin hoopis voodist välja, et end pilve tõmmata. Vähemalt me seksisime, see luges ju midagigi. Mitu kuud oli möödas ajast, mil ma viimati kedagi teist üldse vaatasin, miks mul pidid need nõmedad tunded olema?!

Tuli välja, et mu välgumihkel oli tühi, see viis mind veel rohkem endast välja. Pidin hoopis pulbriga tegelema, võtsin midagi – ma isegi ei teadnud, kas see oli koka või hero – ning tõmbasin seda endale sisse. Ma tahtsin üledoosida, lihtsalt et näha, kas Dougi huvitaks. Teisalt ei tahtnud ma ära ka surra.

Võib-olla peaksin hoopis tema ees joovet teesklema? Mul tuli see nagunii Tomiga hästi välja. Ma saaksin laksu all Dougile öelda, et armastan seda, ilma, et sellel mingeid tagajärgi oleks, aga ma näeksin ta reaktsiooni. Otsustasin, et järgmisel korral, kui meest näen, proovin seda, lihtsalt, et teada...

Praegu aga läksin lihtsalt voodisse ja hingasin seal Dougi lõhna sisse. Ta lõhnas alati veatult, ma armastasin seda tema juures. Ta oligi minu jaoks liiga hea... ma polnud väärt midagi muud kui nikkuda, tema aga... ta oli mu maailm. Ilma temata oleksin ilmselt juba surnud, sest siis poleks mul elus mitte midagi, mille nimel hommikul üles ärgata.

Kui ma avastasin, et magada ei suutnud, siis panin kleidi uuesti selga ja läksin välja. Imestasin, et mind sinna baari lasti, aga ma tõin hästi raha sisse...

Seekord oli mul aga kõigist teisest suva. Ma võtsin endale pudeli viina ja istusin kõike üksikumasse nurka, mille ma leida suutsin. Tahtsin juba nii väga Dougi näha, kuigi teadsin, et ei kuule temast nüüd jälle paar päeva midagi.

Mõtlesin, kas ma saaksin kellegagi üksinduse peletamiseks olla, aga see tekitas tunde, nagu petaksin Dougi, mis siis, et me polnud isegi koos ja ta ei hoolinud. Mõtlesin hetkeks, et äkki saaks teda armukadedaks muuta, kuid muigasin siis selle mõtte peale. Doug ja armukade. Hea nali.

Võtsin pudelist suure sõõmu ja vaatasin lauda. Mõtlesin, kas täna jälle jaoskonnas lõpetada, Tom oli minuga alati nii kena, kuigi ta haletses mind. Tegelikult oli Tom vist minu ainukene sõber. Jõin veel, seekord mitu lonksu korraga.

Võtsin oma telefoni ja vaatasin seda, mul oli seal ainult paar numbrit. Tahtsin Dougile helistada, tahtsin, et ta teaks, mida ta minuga teeb, tahtsin, et ta end süüdi tunneks. Panin kõne kutsuma ja tõstsin telefoni kõrva äärde.

“Jaa?”

Ma olin korraga sõnatu. See, et ta vastu võttis, tuli ootamatult, ma arvasin, et tal oli mingi oluline kohtumine...

“Ma armastan sind,” sõnasin siis.

Ta naeris vaikselt. "Mida sa tegid?"

“Ma istun üksi baari tagaotsas pudeli viina taga, sest sa teed mulle kogu aeg haiget. Ma armastan sind.”

Ta ei vastanud midagi, hetkeks kartsin, et ta katkestas kõne.

“Ja ma tunnen et... isegi selle viinaga, mida mul tõenäoliselt on soontes rohkem kui verd, ma armastan sind kogu oma südamest ja see hävitab mind ja... sa oled põhjus, miks ma veel elus olen. Ma armastan sind nii väga, aga ma tean, et sa ei armasta mind mitte kunagi vastu.”

Ta ohkas, kujutasin ette, kuidas ta vaba käega üle näo tõmbas.

“Ma vihkan sind sellepärast.”

"Anniekene..."

Ma hakkasin nutma, aga üritasin seda varjata. “Ma armastan sind nii väga.”

Ta ei vastanud jälle, ma teadsin, et olin kõik ära rikkunud.

Hakkasin veel hullemini nutma. “Palun anna andeks.”

"Ära mine kuhugi, ma tulen sulle järele, eks?"

“Ära tule, kui sa mind ei armasta!”

Ta pani lihtsalt kõne kinni. Hakkasin veel hullemini nutma ja viskasin telefoni eemale. Vittu küll! Miks mul kunagi ei vedanud?

Jõin pudeli lõpuni ja lükkasin siis laua ümber, ma olin nii vihane. Mehed kõrvallauas puhkesid naerma ja hüüdsid mingeid nõmedaid mõnitusi, ma proovisin neist mitte välja teha, aga see läks ikkagi hinge.

Murdsin laualt ühe jala ära ja vaatasin neid siis vihaselt, ma oleksin võinud kõigile neile kere peale anda, ma oleksin võinud nad kõik ära tappa. "Hei, sina seal, rahu nüüd!"

Vaatasin teda vihaselt, tema oli esimene. Ma vihkasin kõiki ja ma tahtsin, et neil oleks sama valus kui minul. Nägin silmanurgast, kuidas keegi baari sisenes, ma lootsin, et see on Dougie, et ma saaks selle lauajala ta südamesse lüüa. Keerasin pead, kuid seal oli hoopis see nõme ohvitser. Teadsin, et mida iganes ma teen, ma olen tänaseks omadega putsis.

"Preili, palun tulge minuga kaasa," sõnas mees pead vangutades.

“Kuhu sa mind veel viia saad?! Kõik kohad on ühesugune põrgu, kas sa näed neid... asju, mis seinte peal on?!”

"Kas ma pean käerauad appi võtma?"

“Kas sa tahad jälle keppi või?” Mina ja tema teadsime, et tegelikult polnud midagi, aga baaritäis inimesi küll mitte. Kõik ahhetasid ja naersid, mõni isegi vilistas.

“Nüüd küll aitab,” sõnas ta ja võttis käerauad. “Avaliku koha rüüstamine, inimeste ähvardamine, politseiniku ründamine. Võid vait jääda, kõike kasutatakse sinu vastu.”

"Võin vait jääda? Tänan loa eest, värdjas."

Ta astus mulle tempokalt lähemale, ma hoidsin oma puutükki kaitseks tugevasti käes. Ma ei plaaninudki temaga kaasa minna.

-

ps keep them votes up pls!!

Veateade (Writnes & anniepoynter)Read this story for FREE!