Kummituste sosistaja (I raamat sarjast Hannah teekond)

Terekest. :) JÄLLE ÜKS UUS JUTT. Ma jumaldan jutte  kummitustest  ja ma mõtlesin, panin kirja ja  laadisin alla! :) Loodan, et meeldib. Ma püüan asja võimalikult ulmeliseks kirjutada. Ootan teie arvamust.

Head lugemist!

___________________________________________________________________________

__________________

____

Steven Beckham ( VN )

Tik-tak tiksus seinakell ajaga mustaks värvunud seinal, pannes mind hetkeks võpatama, kuna olin juba pikemat aega kuskil mujal. Mu mõtted olid siit eemal.

Kuulsin koridoris kontskingade klõbinat ja vaikset juttu teades, mis mind ees ootab. Erksinised kleidis tüdruk, näol seletamatu rahuolev ilme, astus ruumi ning seisis mu seljataha.

,,Steve kallis, oled sa valmis?" küsis ta õrnalt ja haakis enda pikad käed mu ümber, toetades veel enda uskumatult pisike pea mu õlale.

Kas ma olen valmis? Küsisin endalt silmades väikseid käsi enda alakeha ümber. Marissa Chole'i käsi - Kummituste sosistaja.

Vedasin silmi mööda heinamaad ja mahajäetud parki, mis lossi aknast väljas mulle otsa vaatas.

Katkine kiik, liivakast ja tünn keset tühja välja. See oli kõik, mida ma nägin. Muidugi, kui välja arvata Hannah. Mustas kleidis ja võrksukkades tüdruk, kes katkisel kiigul istus ja endale aegajalt jalaga hoogu juurde lükkas.

Ta ronkmustad juuksed varjasid ta kriitvalget nägu ja sügavaid meresiniseid silmi. Varjasid ta ilmet. Tema emotsioone, mida nähtavasti keegi varem ei olnud näinud ega kuulnud. Ta paistis tumedama taustaga, kui kõik teised siin.

Ta oli samuti kummituste sosistaja, aga alles algaja. Õpilane, kellel oli veel palju õppida.

,,Steven, kas sa kuuled mind?" küsis Marissa pinev hääl mu kõrvus. ,,Jah," sõnasin vaikselt tüdruku sõrmedega mängides.

,,Kas lähme?" küsis ta säravalt naeratades. Noogutasin nõusolevalt ja hakkasin ruumist lahkuma, kuid viisin silmad hetkeks Hannah'le, tundes oma nahal häirivat krudinat, justkui sosistaks keegi midagi. Tüdruk vaatas mind.

Vaatas mulle otse silma, laskmata minul mitte seda sama teha, ja puhus sekund hiljem oma tillukeste sõrmede vahelt minema surnud libika, mis lendu tõusis ja temast eemaldus, teda kõige hea eest tänades. Ta on hämmastav.

Hannah Avery Hawkins ( VN )

Hilinenud sügise külm tuul rebis mu jaki hõlmad lahti, kui ma mööda kruusateed koju kõndisin, ja vihm, mis mu kõrvus elav ja härivalt vilises, piitsutas mind rohkem, kui seda mu ema iga õhtu tervate nõeltega rihmaga tegi.

Puud, mis minust paremal-vasakul tuules ja vihmas kõikusid, ähvardasid mulle peale vajuda, kuid ma ei kartnud. Ma olin kõigeks valmis. Olin alati olnud.

"Hannah!" kisas Cloe'i mu seljataga. Mida ta jälle tahab? Tõmbasin kapuutsi pähe, et juuksed vihma tugevnemise tõttu märjaks ei saaks, ja lükkasin suuremad kivid, mis mu kõndimist vähesel määral takistasid, tee äärde.

 Kiirendasin sammu, et Cloe'i mulle järgi ei jõuaks. Ta alandas mind täna koolis kõigi ees ja ma ei olnud uueks alanduseks valmis. Polnud kunagi olnud. Ma ei tundunud kunagi, et olen need pilked ja mööda minnes solvangud, ära teeninud.

Ma olin kummituste sosistaja ja see häiris neid ning see näitas ainult seda, et ta kartsid mind ja pidasid minu alandamist ainuõigeks võimaluseks mind oma seltskonnast eemale peletada, et ma ümbrust ei reostaks.

"Hannah, palun jää seisma. Ma ei jõua enam joosta.." karjus Cloe'i mulle, kui ma ristmiku ületama hakkasin. Pöörasin end tema poole ja vahtisin tühja pilguga kive, mis mu saabaste all olid. Ootasin. Ootasin, mida tal mulle enda välja vabandamiseks öelda oli.

"Hannah, ma.. mina ei algatanud seda." puras ta hingetult. "Kas ma peaksin sind uskuma? Ei. Ja tead, miks?" urisesin püüdes vihmapiisku, mis kõikjale mu näole langesid. Mul oli jänu.

"sest tänane aladus polnud ainuke, mille sa koos nende idiootidega oled sooritanud!" karjusin üle väljaku, kuhu me jõudnud olime, kuna olin otsustanud siiski endasi kõndida, sest jäiselt külm vihm ei olnud mu nahale ja tervisele hea. Ma olen ikkagi inimene.