Permutat

5. peatükk

Siin osas tuleb sisse kohanimi Duskline City, ning ma ütlen kohe, et see nimi ja koha kirjeldus on mõlemad täiesti minu väljamõeldised. Kui midagi sarnast päriselt eksisteerib, on see lihtsalt kokkusattumus ega puutu kuidagi kokku sellega, mida mainitud siin :)

____________

Esimene asi, mida märkasin, kui hommikul välisukse avasin, oli tühi tänav meie maja ees. Jake'i Chevroletti polnud kusalgi näha. Heitsin pilgu läbi ukseava tagasi sisse, kus ukse kõrvale väikesele kolmejalgsele toolile, sellel seisva draakonipuu poti kõrvale olin tema autovõtme jätnud. Kui keegi seda just pihta polnud pannud, oli Jake ise sisse astunud ja võtme võtnud, sest kui ema oleks teda siin näinud, oleks ta sellest juttu teinud.

Viskasin pilgu maha, minu näol morn ilme, kõmpisin sissesõiduteel ootava Mustangini ning vajusin selle nahksele istmele, tundmata kooli mineku suhtes just suuremat entusiasmi. Terve eilse päeva olin mõelnud vaid Jake'ile, sellele, mida ta oli teinud ja kuidas ma kõige õnge olin langenud. Mõtlesin, mida edasi peaksin tegema. Täna hommikul ärgates leidsin end aga sellise kurnatusega, et suutsin vaevu voodistki tõusta, veel vähem pead ikka uuesti ja uuesti nende samade teemadega kurnata. Viga oli selles, et ma ei mäleta, millisele otsusele olin jõudnud, kui seda üldse teinud olin. Mul polnud aimugi, mida teha, kui Jake'iga koolis kokku puutun. Ütlen, et proovime midagi välja mõelda? Või ignoreerin teda ja jalutan otseteed minema?

Kui mootori käivitanud olin, krimpsutasin nina mõtte peale, et sellise autoga kooli pean ilmuma. Jake oli mind alati ise kohale viinud. Mida ta üldse mõtles, kui sellise mulle hankis?

Aga see oli ainus võimalus, kui ma kogu teed jalutada ei tahtnud. Hingasin sügavalt sisse ning tagurdasin välja, aeg-ajalt pigistades või lõdvendades oma haaret roolil, kui koolile lähemale hakkasin jõudma. Olin närviline, isegi kui pea kõigest peale auto juhtimise tühjana hoidsin. Mitte et oleksin pidanud end sundima. Ma lihtsalt ei suutnud mõelda. Ja oli raske öelda, kas närvilisust võis tekitada pigem peadne Jake'i nägemine või Mustangiga terve kooli ette ilmumine.

Sõit ei olnud sugugi pikk, või nii see mulle igatahes tundus. Seetõttu ehmusin, kui pilgu kellale heitsin ja nägin, et olen tavapärasest palju hiljem kohal. Harjumuspäraselt sõitsin läbi parkla koolile lähemale, taibates alles viimasel hetkel, et meie tavapärane, üks parimatest parkimiskohtadest kuulub hoopis Jake'ile. Praegugi seisis tema terashall Chevy seal, kõik ümberringsed platsid samuti täis.

See lõbu jääb sul nüüdseks ära, mõtlesin tusaselt. Pidin auto seisma jätma ning oma algajalikke oskuseid kasutama, et Mustang teiste autode vahel ümber keerata ja natuke maad tagasi sõita, kuna mäletasin tulles nägevat üht vaba kohta pisut eemal. Parimad parkimiskohad võetakse alati ära varakult, ja kui järele mõelda, pole ma kindel, kas läheksin sinnakanti ka siis, kui üks minu saabudes vaba juhtub olema. Ühelgi neist pole kirjas omaniku nime, ent kui kellelgi peaks olema oma, nagu ka Jake'il, ei tahtnud ma seetõttu endale jama tuua. Parem on juba kohe kõrvale jääda.

Haaranud kõrvalistmelt koti ja autost väljunud, lukustasin kiiruga uksed ja peaaegu koperdasin koolimaja poole tormates. Olin sel nädalal teada saanud, et kogu tunniplaani on muudetud, mistõttu mul kapi juures kauem läks kui vaja. Olin harjunud ära organiseerima, mitme tunni asjad igal päeval korraga kapist kaasa võtta, et ma igal vahetunnil siia tagasi tagasi ei peaks tulema. Olin kõik ära seadnud, arvestades söögivahetunde ja klasside asukohti, mistõttu praegu, eriti veel väsinud peaga, tundus kõik nii segamini. Ja kuigi tunni alguseni oli veel ligikaudu viis minutit aega, tundsin end tavapärasega võrreldes suure hilinejana.

Kui kapiukse kinni olin löönud, vallandus minu kurgust lühike karjatus. Täpselt minu ees seisis keegi, minust vähemalt peajagu pikem. Ent juba järgmiselt hetkel tundsin, kuidas piinlikkusest sügavalt punastasin. Derek astus sammu tagasi, mõlemad käed tõstetud, justkui märgiks, et ta ei taha halba, samas kui tema suul valitses muie.