Saatus

Neljas

                                                                              Chapter four

,,Mida!Ma olen kes!?" Karjusin ma isa ja ema poole. Jah, ema oli mu pärisema, kuid minu pärisisa on nõid.

 ,,Sa oled määratud Arteia värava amuleti kaitsjaks. 18 aastat tagasi, kui su isa suri, rööviti Kelly ja Michael minult ära. Nad tehti orjadeks vampiiridele. Kes tahavad murda needust, mis muudab nad surematuks, neid ei tapaks enam miski ja maailm oleks ohus."

Ma ei suutnud seda kõike korraga omaks võtta, seda oli liiga palju. Ma tahtsin sellest kõigest automaatselt põgeneda.

,,Kelly ja Michael ... nad on vampiirid?" Vaatasin neile nutuse näoga otsa, ma suutsin vaevu hingata. Tundsin teravaid, pidevaid valusid rinnus, nagu keegi suruks noa minust läbi.

,,Kelly muudeti vampiiriks ajal kui me neid päästma läksime. Me suutsime ainult Michaeli päästa." Mul oli tunne, nagu ma näeks kõike unes. 

,,Michael liitus libahundi kambaga paar aastat hiljem, et sind kaitsta. Et meid kõiki kaitsta." Tõusin paaniliselt püsti, mu pea lõi iga kahe sekundi tagant pähe mälestusi, mida mul enne ei olnud. Karjusin valust oma peas. ,,Ma ei taha seda kõik!"

Järsku purunes minu taga olev vaas kildudeks, kuid seal ei olnud kedagi ligidal. Sain aru, et see olin mina, aga kuidas. 

,,Kuna sa said 18 Lilija, tulevad järjest tagasi mälestused, mille me oleme pannud sind unustama, et sind kaitsta ohtude eest ja et sa oleksid õnnelik nii kaua kui võimalik. Kõik sinu võimed ja mis kõige hullem ... kui sa said 18. Kadus su pealt kaitsekilp, mis ei lasknud vampiiridel sinu asukohta määrata."

Seda kõike oli liiga palju, minu elu muutus paari tunniga. Ma ei teadnud mida teha, ma istusin seal, sisestades kõik mis mulle meelde tuli, endasse.

,,Kes selle kõige taga on?" Ema ja isa vaatasid üksteisele otsa, teadmata kas mulle öelda midagi või ei.

,,Mida? Öelge mulle, ma tahan teada!" Karjusin liiga kõvasti, purustades järjekordse vaasi, mis minu kõrval oli.

,,Rahu Lilija, sa pead enda võimeid kontrollima. Sa ei saa seda kontrolli alt välja lasta." Michael istus minu kõrvale, võttes mult ümber kinni ja kallistades mind. Tundsin järjekordseid pisaraid oma põskedel, voolamas nagu neil ei oleks takistusi teel.

,,Selle taga on Monroe. Damon Monroe. Sinu onu." Tundsin jällegi valu rinnus, ta oli mu isa vend.

,, Miks peaks tema tahtma mind tappa? Me oleme ju üks pere?''

,,Monroe ei peatu millegi taga. Ta on külmavereline mõrtsukas, ta ei hooli ei minust, sinust ega meist kellegist. Tema soov on ainult leida amulet ja elada igavesti nagu maailma kuningas.

~~~~~~~~~~

,,Kuhu me lähme?" Küsisin Michaelilt, kõndides sügavale metsa, mis oli linnast 50 kilomeetri kaugusel. See mets oli imeline, päike paistis okste vahelt, kujundades üle metsa valguskiiri, mis pani rohelise värske piiskadest märja rohu helkima. 

,,Me lähme harjutama. Sa oled ju siiski kaitsja, sulle on vaja õpetada nii mõndagi." Kõndisin Michaeli järel, kuulates tema käsku.

 Peale Itaaliat olen ma suutnud selle kahe nädalaga leppida sellega, kes ma olen. Sisestasin endale, et kui tahan ellu jääda, pean ma olema tugev ja ületama kõik takistused, mis mulle tee peale lükatakse. 

,,Me oleme kohal." Meile avanes lage plats, mis oli ümbritsetud erinevate metsalilledega. Taevas lendasid ringi linnud ja puudelt oli kuulda lindude laulu, mis tegi olemise rahulikumaks ja ma suutsin keskenduda oma õpingutele. 

,,Ja mis nüüd?" Michael võttis oma spordikotist välja vibunooled ja vibu. Üks minu lemmikutest asjadest oli vibulaskmine. Ma võiks seda päev otsa teha.

,,Sa teed nalja" Ma naeratasin talle ja haarasin tema käest vibu ja nooled, suundudes märklaudade poole. ,,Parim võidab" Korraga hüppas Michael mööda puid ringi, tehes õhus igasuguseid saltosid. Iga korraga kui ta nooli lasi, läks see otse kümnesse. Ta oli parim vend keda üldse tahta. 

Jälgisin tema samme, tema asendit kui ta vibu märklaua poole suunas ja tegin järgi samamoodi nagu tema, lastes kõik Michaeli nooled pooleks märklaua pihta. ,,Tubli. Tundub, et ma saan juba tüdrukult pähe."

,,Sa ei tea minu kohta enam paljutki, peale selle kui ära läksid." Ta viskas oma vibu ja nooled spordikoti poole, ulatades oma käed külgedele, nagu tahaks ta mind kallistada.

,,Eks vaatame kui hea sa oled." Ta näitas esimest korda mulle oma libahundi vormi, mulle avanes vastu pruunikarva hunt. Tema silmad olid nii sügavsinised kui olla saab. Need meenutasid mulle sügavat sinist merd, mille ilu on lihtsalt uskumatu. 

Michael jooksis metsajõe poole, kutsudes mind endaga kaasa. Sain aru, et ta tahtis minuga võidu joosta ja nii ma tegingi. Jooksin mööda puude latvu, nähes kõike mis minu ees on - linnud, loomad ja isegi veekogu kuhu poole me suundusime. Ma tundsin sellest kõigest puudust, olla Michaeliga koos ja teha kõike mida vend ja õde teha saavad. 

Korraga hüppas keegi mulle peale, surudes mind vastu maad ja blokkides ära mu rääkimisvõime.

,,Tasa, ära räägi, keegi on seal." Vaatasin jõe poole, seal oli 3 meest ja üks võõras, kes oli seotud puu külge. Nad lõid teda mitmeid kordi vastu kõhtu ja nägu, sundides teda rääkima millestki mida ma ei kuulnud. 

,,Kes need on?" Küsisin Michaelilt, kuid ta ei vastanud. Tundsin tema ärevust ja teadsin, et talle ei meeldinud see. Ma ei näinud selle mehe nägu, keda nad peksid, kuid ma tahtsin teada. 

,,Mida me teeme Michael?" Ta ei vastanud mulle, selle asemel hüppas ta kõrgele õhku, rünnates kolme meest. See kõik käis nii kiirelt et ma jäin Michaelist tahapoole, suutsin joosta tundmatu mehe puu taha ja lõigata läbi köie, mis teda kinni hoidis. Nägin kuidas Michael kolme mehega üksi võitles ja läksin talle appi.

Nüüd ei olnud enam aega taganeda ja kõhelda kõiges, mida ma praegu teen. Surusin ühel mehel vaia läbi tema südame, mille tagajärjel ta lagunes tuhaks, täpselt nagu see mees katusel, kui ma Itaalias olin. Teise kahega sai Michael ise hakkama, kuid ta oli haavatud. Üks vampiiridest oli teda hammustanud.

,,On sinuga kõik korras?" Küsisin Michaelilt, toetudes ta enda peale ja viies ta puu juurde, et ta saaks maha istuda ja puhata.

 ,,Jah. Minuga on kõik kombes. Kus neljas mees kadus?" Vaatasin ümberringi kuid ei näinud teda. Tundsin lõhna järgi, et ta oli veel lähedal ja mul on veel võimalus ta kinni võtta. 

,,Mine. Meil on vaja teada, miks teda kinni hoiti" Kuulasin michaeli sõna ja jooksin tundmatu järele nii kiiresti kui sain. Viskudes tema poole suutsin ta pikali ajada, ta üritas vastu hakata kuid rahustasin ta maha.

 ,,Rahune. Ma ei tee sulle liiga." Kui ta oma pea tõstis ei suutnud ma uskuda, ma teadsin et miski temas on kummaliselt tuttav.

,,Nick... Mida sina siin teed?"