K A L L I S C A L V I N: 2. P E A T Ü K K. S A A T US L I K V I H M & K A R A O K E Õ H T U
"Kui keegi kutsub sind kunagi kohvile, siis ütle ära kutsujale, aga mitte kohvile."
COFFEE TEA COMPANY, KELL 11:45
Ma ei talunud mehi, kes arvavad, et saavad jah igale küsimusele, mida nad esitavad ja Calvin paistis üks sellistest olevat. Minu ei oli talle ilmselge kui ma ütlesin, et ei joo kohvi, aga ta ei andnud alla, mis häiris mind rohkem kui väga, sest minus kasvas iga sekundiga aina enam põgenemisesoov.
"Kuidas siis jääb?" küsis ta, endiselt sama säravalt naeratades. Ma ei saanud aru, kas ta flirtis minuga või oligi nii kena ja armas. Igal juhul ei olnud ta minuga aus.
"Ma ütlesin juba, et ei joo kohvi," vangutasin pead, naeratust alla surudes.
"Ma kuulsin seda," targutas ta ja suunas mind selja tagant kohviku poole, "aga ma ei saa teid nii ära saata," - osutas ta mu läbimärja manti poole - "kuna ma olen siiski selles süüdi ja olles džentelmen, tahan teile seda korvata, nii et ehk te ikkagi ühinete minuga?"
Täiesti uskumatu tüüp! naersin mõtetes ja astusin kohvikusse tagasi sisse. Teenindaja, kes mind enne teenindas, vaatas leti tagant mind äraütlemata meela naeratusega, justkui oleks ma niisama selle noormehe enda selja tagant tänavaäärest kaasa võtnud, et lihtsalt üks kohvi juua. Siis aga nägi ta mu mantlit ja juukseid ning tema silmadesse laskus mõistmine. Noogutasin talle ja istusin lauda, lükates märg mantel seljast.
"Võtsin teile ka kohvi, olgugi, et te ütlesite, et ei joo - kunagi on ikkagi esimene kord."
Naeratasin talle võltsi sõbralikkusega ja naaldusin tooliselja vastu, suunates pilk äsja alanud vihmasajusse akna taga.
"Niisiis," kuulsin teda ütlemas, kui endiselt vihmasaju vaatasin - see oli praegu ilusam kui kunagi varem. Pöördusin sellest siiski noormehe poole ja saatsin talle küsiva pilgu.
"Millega neiu tegeleb?" küsis ta, valades oma äsja lauale toodud kohvitassi veidi suhkrut ja piima. "Oletan, et käite Ülikoolis ja olete seda lõpetamas, või ma eksin?"
Vangutasin naerdes pead ja valades ringselt enda kohvitassi karamelli, vastasin talle: "Ei, te ei eksi, ma lõpetan tõesti kevadel Ülikooli, aga ma ei ole kindel, kas lähen advokaadina tööle."
"Miks ometi? See paistab teile täitsa sobivat!" imestas ta.
"Kuidas te seda teate? Te isegi ei tunne mind!" imestasin, surudes suu kinni, kui sa lahti vajuda tahtis. Miski selles noormehes meeldis mulle, kuigi ma seda endale veel päris ei tunnistanud. Kõhatasin vaikusesse ja võtsin sõõmu kohvi, mis maitses - ja lõhnas - paremini kui arvasin.
"Ütlen seda sellepärast, mis draama te väljas korraldasite, kui ma teile peaaegu et otsa sõitsin, selle asemel teid hoopis märjast kastsin." seletas ta muiates.
Pilgutasin silmi. "Arvate, et olen draamakuninganna?"
"Pigem jää, aga see võib ka tõsi olla," vastas ta, tundes mitte mingisugust häbi ega kahetsust oma sõnade pärast.
"Kuidas palun?" vajus seekord mu suu pärani lahti.
Calvini naeratus kadus nagu tuul lõunapoolsel ranniku kui päike seda ründas ja ta kukkus kohe minu ees vabandama. "Vabandust, kas ma solvasin teid?"
"Mitte päris," sõnasin, silmad kohvitassis oleval karamellitriibul viies, "aga vähemalt te ei ütle mulle sina või kutsu mind homme lõbustusparki."
YOU ARE READING
Kallis Calvin
RomanceAnn(i)e on Londoni äärelinnas elav tudengineiu, kes mängib kitarri ja klaverit ja käib Ülikooli kõrvalt maalimistundides ning usub saatusesse; et kõik, mis sinuga juhtub, on juba varem ette määratud, aga oma viimase traagilise suhte tõttu ei usu ta...
