Открой моё сердце (eesti keeles)

"Mnjaa... Miks sa üldse arvasid, et...? Ei, tegelt ma saan sinust aru küll. Ma oleks ise ka vist sellise asjaga nõustunud, kui see oleks mulle vastuse andnud... Vist. Võib-olla. Tõenäoliselt. Äkki."

Vedasin sõrmega mööda lauda. Chantal tahtis midagi öelda, kuid samal ajal kostus mu telefonist Tokio Hoteli 'Zusammen', mis andis teada sissetulevast kõnest.

"Ade? Tõesti?"

Chan kergitas mu poole kulme, kui ma kõnele vastasin. Muidugi teadis ta Jasoni õe nime.

"Hei, Ade, mis mureks?"

"Pole aega tervitusteks, Caro! Asi on Jasonis."

"Kuule, me ju ei..."

"Ei, ei, ei, ma tean, et te ei käi! Mis, muuseas, on minu arust täielik bullshit. Jason .. ta .. ta..."

"Mis juhtus, Ade?"

"Ta võttis kokat,"

"Kokat?"

"Ära ütle mulle..."

"Ma tean, mis asi on koka! Räägi, mis juhtus," ei kannatanud ma välja. Vabandan hiljem.

 "Kõigepealt ta lällas toas, rääkides, kui halb elu tal on - et ta enda tüdruk kepib, sorry väljendi pärast, tema töökaaslast, ega näe selles midagi halba. Ja kui ma palusin tal maha rahuneda, mõelda ja mulle rääkida, mis toimub, siis ta lihtsalt tõusis püsti ja läks ära. Ma ei jõudnud teda peatada. Caro, palun, sa pead midagi tegema."

"Ma ei usu, et siin midagi teha annab. Peab kutsuma kellegi tugeva, et ta tooks Jasoni koju ja hoiaks teda seal."

"See ei aita, Caro. Sa oled ainuke, kes teda suudab peatada."

"Ta vihkab mind,"

"Ta ei suudaks sind vihata. Ta armastab sind. Palun, Caro,"

"Olgu, ma teen, mis ma saan. Tead sa, kus ta olla võib?"

"Ee .. ta sonis midagi 'ilusatest kõrgetest majadest'. Sa pead kiirustama."

"Ma teen seda,"

"Aitäh,"

"Tänad pärast,"

"Mis juhtus?" pahvatas Chan niipea, kui olin kõne ära pannud.

"Räägin tee peal, me peame kiirustama,"

***

"Näed, veel üks inimene, kes väidab, et Jason armastab sind,"

"See ei tähenda midagi. Ta ei tunnista ealeski, et armastab mind. Eriti peale seda, mida ma tegin..."

"Ah, lõpeta ära!" Chantal viipas kätega. "Kui Jake saab sellest nii kergesti üle, siis miks sa ei võiks?"

"Sest ma olen INFP? Teeb kokku unistaja. Üks. Tunded 74%. Kaks."

"Ja kuidas on taju ja intuitsiooniga? Need vedasid sind seekord alt, mis? Oi .. sorry, ma ei tahtnud..."

"Vahet pole. Ainult et üks probleem on - mu taju ja intuitsioon ütlevad, et kui me hiljaks jääme, siis .. siis..."

"Shh, ära lõpeta. Me jõuame õigeks ajaks."

"Tahaks loota..."

***

Jason

"Yeah, suhttttt perses olukord," venitasin ma, turnides ühe 12-korruselise maja katusel. "Ei, ma siiski ei saa arrrruuuu. Kuidas ta võis?!"

Iseendaga rääkimine polnud mul just harjumuses, kuid, nagu te juba aru saite, oli mul siis suht pohh. 

Igatahes, peale seda, kui Ade oli mul palunud maha rahuneda, muutus ta hirmsaks tüütuseks, ja ma otsustasin midagi põnevamat ette võtta. Näiteks majakatusel turnimine.

Lõõõõõõõbus.

Sealt oli näha kogu Orbostit, kuid sind ei nähtud. Inimesed ei juhtu just eriti tihti taevasse vaatama.

Üks must-valge auto peatus parajasti maja ees. Ähmaselt tundus mulle, et olin seda kuskil juba näinud, kuid parajasti ei tulnud kohe kuidagi meelde.

Autost väljusid kaks tüdrukut - üks blondide, peaaegu et valgete, juustega, millesse olid tehtud mustad triibud, ja teine oli helepruuni peaga. Nad vaatasid närviliselt ringi ja arutasid midagi, kuid, ilmselgelt, ei kuulnud ma midagi.

Järsku vaatas blondiin üles ja ma sain kohe aru, miks mulle tundus see auto tuttav. See oli Chantali auto. Ja need kaks tüdrukut seal all olidki Chantal ja .. Caroline.

"Jason!" karjus Caro meeleheitlikult.

Chantal tiris teda aga juba trepikoja poole.

Nüüd teda siis huvitab?

Nad jõudsid suhteliselt kiiresti üles, ma kuulsin nende samme lähenevat, kuid ei suvatsenudki end ümber pöörata. Siiski, enne kui nad päris minuni jõudsid - meie vahele jäi umbes 10 m-, tuli mul end ümber pöörata.