Monster (Eesti Keeles)

Monster -20-

Tere!

Oeh, üle poole on nüüd juba kirjas =)

Uus peatükk nüüd teie nautimiseks olemas! =) (Ma hakkan märkama, et ma kirjutan liiga palju smaile igale poole!) Haha.

Laulu kohta, mis külje peal on - Ma muutsin seda üle kümne korra enne, kui selle juurde pidama jäin :P

Loodan, et teile meeldib,

Maris P.

***

 „Mul on sulle vaid üks hoiatus, Hale,“ urises mu vend taas. „Kao siit nüüd või ma sunnin su siit kaduma.“

Mu kõrvad tõmbusid kikki, kui kuulsin sõna Hale. Kas on võimalik, et Seth rääkis temaga? Kuid kuidas nad nii halvasti läbi said, et Seth täiesti vihaseks härjaks muutus? Kui mu mälu mind ei reeda, pole nad omavahel suhelnudki!

„Ma mõistan, et minevikus meil olid oma erimeelsused, kuid mul pole plaaniski su õele liiga teha,“ sõnas hääl ja mu hing jäi päriselt kinni. See oligi tema. Tristan Hale. Ta seisis minu esiukse taga ning rääkis mu vihast leekiva vennaga. Ma pole isegi kindel, kas „rääkis“ oli õige tegusõna, mida sellises olukorras kasutada. Mu vend ei paistnud olevat eriti rõõmus, et rääkida, ta lihtsalt sisistas sõnad välja, vihane ja tülgastunud.

See polnud minu vend, keda ma teadsin. Ma poleks ealeski oodanud kuulda jäiseid sõnu, mis mürgiselt üle tema keele veeresid. Mis nende kahe vahel toimus?

Otsustasin, et parim viis seda teada saada oli seda isiklikult küsida. Krigisevad trepiastmed oigasid mu keharaskuse all ning poiste vestlus peatus. Nad mõlemad vaatasid mulle otsa, kui ma alla jõudsin. „Tervitused planeedilt mis-siin-toimub!“

Mõlemad vaatasid üksteisele otsa. Sethi nägu oli põlgus ise ja Tristan oli lihtsalt tusane. Paistis, et kumbki ei olnud eriti agar mulle midagi seletama. Mu silmad tegid omavoliliselt pöörituse. „Ma kuulsin teie vestlust ja oleksin väga tänulik, kui mul oleks võimalik vähemalt ühte asja teada, kuna te mõlemad teate, et viimasel ajal olen ma olnud pall segaseid mõtteid ja tundeid!“

„Ma ei taha, et sa selle kalkunikotiga suhtleksid,“ sõnas Seth kramplikult.

„Kalkunikott?“ küsis Tristan juba ärritudes. „Sul on tõsiselt probleemid, väike prussakas!“

„Mina ja väike prussakas? Oled sa hiljuti peeglisse pilku heitnud?“ küsis Seth vihaselt vastu.

„Ja mina pakun, et me lõpetame kes-suudab-kõige-halvema-solvangu-välja-mõelda mängu ja te selgitate, miks te nii vaenulikud üksteise suhtes olete!“ hõikasin läbi nende tobeda jageluse. Midagi paistis väga mäda olevat. Miks kaks inimest sedasi vaidlema pidid ja mulle ei võinud isegi puistata põhjust?

Mõlemad poisid paistsid olevat üllatunud minu vaheletungimise tõttu, kuigi nad oleksid juba pidanud teadma, et selline ma kord olen. Ma pressin end vahele, kus iganes on midagi salapärast, millele ma tahtsin, või vajasin, vastust leida.

„Lydia, see on üks asi, millesse ma soovin, et sa end ei segaks,“ sõnas Seth.

„Kas see on kuidagi seotud sellega, miks sa ütlesid, et ta toob mulle jamad kaela?“ küsisin temalt pettunult. Me rääkisime üksteisega kõigest või olin ma lihtsalt sinisilmselt kõike uskuma jäänud.

„Sa praktiliselt ütlesid talle, et ta hoiaks minust eemale!“ möirgas Tristan solvunult. „See pole minu süü, mis sinuga juhtus! Ma aitasin palju sain, kuid ma ei ole imetegija!“