Ära kunagi armu mängurisse

#27: kui see pole minu elu, pole midagi kaotada

Oeh .. ma tean. Tean, tean. Tean jah, et ma olen kohutav kirjanik, kui ma teid nii kauaks üksi jätan :( Ma ei tea tegelikult, kas ma saan seda osaliselt selle süüks panna, et mul tõepoolest polnud absoluutselt ideid selle jutuga. Kas saan? Midagi vist ikka. Aga ikkagi .. ma olen teile seda nii kaua lubanud :/

Samas, kas te eelistaksite tühist mõttetut lühikest osa, millega ei mina ega - ma olen suhteliselt kindel - ka teie rahul ei oleks või hoolikalt läbi mõeldud pikemat osa, millega ma ise ka lõpuks rahule jään? Ma tean, et ÄKAMit ei suuda ma kunagi piisavalt pikaks venitada, kuid siiski.

Tahtsin teiega jagada veel ka seda, et sain seda osa lõpuni kirjutades uue idee, kuidas seda juttu lõpetada, mis tagaks - ma väga, väga loodan, paar peatükki rohkem. Kui ma viitsin .. ja te tahate, siis ma kirjutangi sedasi. Aga ma ei tea veel, kas ma päriselt ka tahan seda.

Okei, vist rohkem pole midagi öelda. See lugu, valisin selle veidi lampi, aga kui sõnad üle vaatasin, siis käras küll. Hollywood Undead on ikka metsikult hea :P Ja pilt on autorilt 'DanielaUhlig deviantartist.

Loodan, et jääte rahule :)

Armastan teid.

***

Mu pea käis ringi. See, mis Saleisha oli rääkinud .. see polnud lihtsalt võimalik! Kuidas, kuradi pärast, oli võimalik, et ta ajas Liami ja Cameroni sassi?!

Sirutasin käe jäise vee järele ning proovisin ignoreerida seda, et nägin ühe klaasi asemel kolm. Võtnud lonksu vett, panin sõrmed oimukohtadele ja vaatasin oma parimat sõbrannat, kes praegu tundus küll mingit jama ajavat.

"Niisiis sa proovid mulle väita, et ma käin Liamiga? Ja et ta pole kooli suurim mängur?"

Saleisha raputas pead. "Ta oli, mäletad? Aga tänu sinule ta muutus, tõepoolest muutus. Roxy, kuule .. äkki sa peaks .. noh, tead küll..," Ta tegi peaga umbmäärase liigutuse.

Fokuseerisin oma silmad talle. "Peaksin mida?"

"Noh .. näiteks .. kellegi, ütleme, asjatundjaga rääkima?" Ta naeratas aralt.

Suurepärane. Lihtsalt kuradima suurepärane. Mu parim sõbranna arvab, et ma olen segane. Ma vist isegi nõustun selle eelmise värgiga, kui nad kõik arvasid, et ma olen liiga "avameelne". Pehmelt öeldes.

"Sal .. ma olen korras. Lihtsalt .. midagi tundub paigast ära olevat. Ja ma ei saa midagi aru,"

Lühidalt Saleisha jutust: kui teda uskuda, siis oli hoopis Cammy see kõige hullem mängur. Tal oli küll tantsuklubi, kuid ta oli selle 2 aastat tagasi maha müünud ning tegelenud siis eiteamillega. Nii ka juhtus, et ma väidetavalt olin ühel peol temaga maganud, käies ise samal ajal Liamiga, ning jäänud uskuma tema "paska", lõpetades seejärel kõik Liamiga ja joostes Cameronil järel nagu truu koer kunagi. Kuid pikapeale sain ma aru, mis mees on Cameron Shonery (loe: ma avastasin ta täpselt samamoodi nagu Liamigi), ning jätsin ta maha. Liam aga, kes oli mind väidetavalt kogu selle aja endiselt armastanud, oli mulle toeks ja nii me lõpetasimegi taaskord koos. Cam kadus aga kus seda ja  teist.

Ja noh .. teate küll .. see tundus kuidagi ebaloogiline. Kohati oli tunne, nagu ma oleks mõne aja vahele jätnud - käisin Marsil tõenäoliselt - ning siis tagasi tulnud, kuid elu oli minuta juba jõudnud muutuda. Või siis olin hoopis mina elanud unenäos kogu selle aja ja nüüd ärkasin päriselt üles...

Ainult et see endiselt polnud loogiline, sest Cam polnud kunagi päriselt mängur olnudki .. minu tobe aju arvas, et on, aga polnud ju! Ja Liam .. oli raske uskuda, et ta muutub, kuigi, ma ei tea...

Ma ei teadnud, mida teha. Ma ei suutnud lihtsalt nii heast peast seda kõike aktsepteerida, eriti kui ma olin kõik hoopis teistmoodi läbi elanud - vähemalt mina olin selles kindel. Ma ei saaks ju lihtsalt niisama joosta Liami käte vahele, kui ma olin kindel, et ta oli endiselt mängur JA mind petnud, ning unustada Cammy pehmed juuksed, hoolivad silmad, magusad huuled, õrnad puudutused...

Raputasin meeleheitlikult pead.

Cammyst mõtlemine ei muuda tõsiasja,et kõik on pea peale pööratud. Peab olema midagi muud .. midagi muud.

"Sal, ma ee .. pean minema," ütlesin kiirustades ja tõusin ropsuga püsti.

Tüdruk vaatas mind murelikul pilgul. "Kindel, et sa ei taha, et ma kaasa tuleks või midagi?"

Raputasin hoogsalt pead ja naeratasin oma parimale sõbrannale, keda ma nii väga armastasin. "Minuga on kõik hästi. Küll ma selle kõik korda ajan,"

Tormasin kohvikust välja ja teadsin, et ka vaatamata oma lubadusele, jäi Saleisha mind vaatama eriti murelikul pilgul.

***

Peale paari kõnet kodus sain aru, et Saleisha ei valetanud. Muidugi, kujutan ette, et selle "teise" Roxana Grande jaoks võis ju olla suhteliselt piinlik olukord, kui ta "kallim" Liam Hormshot toru võtab, kutsudes teda musikeseks ja puha, ning ta telefoni sõnaga "iuu" kõrvast eemale viib.

Anna andeks, Rox, kui seal veel üks olema peaks. Aga ma tahaks teada, mida sa sel juhul mu Cammyga tegid.

Oota, mida kuradit? Kas ma just saatsin telepaatilisi sõnumeid oma "kaksikule"? Mida kuradit. Wow. Whoa, whoa, whoa, aeg maha. Ma olen tõesti segaseks läinud.

Viskasin selle paganama telefoni ilastava Liamiga voodile ja langesin rätsepistes põrandale.

Oli vaja midagi teha.

*

Mediteerimine pole üldse nii tobe, kui inimesed arvavad, et see on. Ausalt ka. Inimesed on paganama kinni oma eelarvamustes. Ja tavalistes muidu arvamustes.

Meditatsioon aitab vabastada meeled. Viib su eemale meie muserdatud maailmast. Tšakrade avamine võib küll olla ohtlik, kui sa sellega algul tegemist teeb - sa ei tohi unustada neid sulgeda -, kuid lõpuks tagab see suurepärase enesetunde.

Ma olin kuulnud, et läbi meditatsiooni saab kohtuda ka näiteks oma kaitsevaimuga. Seda ma eriti ei uskunud. Ma olin ajaga kaasaskäiv inimene ning mulle oli juba pähe hakanud arvamus, et müüdid ei ole tegelikkus.

Arvamus. Jah, ma olen ka selle küüsi langenud. Nojah. Las ta olla.

Hingasin sügavalt välja. Mul polnud ammu aega mediteerimiseks olnud. Kuid see oli nii paganama hea asi. Ma ei tea, kuidas see töötab, kuid see töötab ja ikka aitab ka.

Üks ühe haaval vabastasin oma meeled ja avasin tšakrad. Hingamine oli ühtlustunud ja muutunud sügavamaks. Ma juba võisin tunda, kuidas ma suudan juba veidi rahuneda.

Loomulikult, kogu see olukord ei andnud mulle põrmugi rahu. See polnud ei loogiline ega normaalne. Samal ajal kui Saleisha proovis mind veenda ühes, teadsin ma midagi muud. Ma mäletasin midagi muud.

Mälestustega - vähemalt minul - on nii, et kui sa hakkad neid meelde tuletama, siis on nad hägused, ning sa vahel jäädki mõtlema, kas sündmus üldse toimus või ei.

Antud juhul küll olin kindel, et Cammy polnud unenägu. Ja Liam polnud ka unenägu. Mul peaks olema liigagi hästi arenenud kujutlusvõime, et ma oleksin suutnud endale välja mõelda kogu teise elu.

Cammy puudutused ja suudlused ning Liami pettused ja teised kutid ja...

Tegelikult ka. Olin just oma mõtteid edasi arendamas, kui mu pähe kargas eelviimase lause viimane osa.

Mõelda kogu teise elu...

See viis mu mõtteni.

Kui see pole elu, mida ma tunnen, siis pole mul ka midagi kaotada.

Avasin silmad ja naeratasin õelalt. Suutsin endale peeglis isegi kuradisarved ette kujutada.