Must Sümfoonia

16. Kasutu

16.

Kui ma silmad avasin, teadsin ma täpselt, et pole enam inimene. Tunne oli kohutav, kuid ma olin elus. Olgu, ma olin olemas, kuid mitte elus. Mu süda kripeldas üksindusest, mis mind halavud oli. Ma ei teadnud mida teha ja .. Liam. Kus ta praegu ka on?

Ajasin ennast püsti, kuid taipasin siis, et mu keha oli maha jäänud. Mida ma teen? Mida ma teen? Olin ma šokis. Ma ei saanud seda sinna maha jätta ju, sest kui keegi selle avastab siis .. Mida mu ema ja isa teeks? Nad ei saaks sellest iialgi üle, aga .. samas ma olen ju surnud. Mind peab kuhugi maha matma, aga praegu pole selleks aega ..

Ma olin masenduses .. võtsin oma laiba kätevahele ja hakkasin kuhu metsa jooksma. See olukord tundus kõikidest varasematsest kõige jaburam. Seda ei ületa mitte miski! Kinnitasin ma. Kanda ennast oma käte vahel?! Iseennast! Haige.

Kui olin sügavale metsa jõudnud, kaevasin endale suure haua ja matsin maha, lootes, et pärast leiaks selle ka üles. Siis polnud enam aega raisata vaid ma hakkasin jooksma .. Egiptus ootas, kuid Cheopsi püramiidid ilmselt mitte.

Hakkasin ülimega kiirusel Egiptusesse liikuma. Vahemaad läksid nagu linnutiivul. Peagi olingi juba Egiptuses ja Cheops paistis ka. Korraga märkasin ma, kuidas mingi udune kogu minust mööda tuhises. Pidasin ennast kinni. See pidi olema keegi minusugune.. Vaim.

Ühel hetkel seisis keegi mu kõrval. Pöörasin end ümber ja kiljatasin ehk liiga valjusti. Liam! Ta vaatas mind kohkunult ning .. vihaselt. Rohkem siiski murelikult. Hammustasin huulde.. Ei tea, kas ta teab?

“Mida kuradit sa tegi?” hakkas ta kohe mind sõima. Võtsin kaitsepositsiooni sisse. Ta ei saa mulle tehtut ette heita!

“Mina suudan vaimuna elada, aga Heather'il ei lase ma võitluseta vaimuks saada. Ei!” vastasin ma enesekindlalt ja sammusin edasi, sest mõni kilomeeter oli minu otsitava püramiidini jäänud. Liam haaras mul aga jõuliselt käe.

“Saad saa aru? Sa ohverdasid oma inimelu teise eest? See on .. midagi .. haruldast ..,” kokutas Liam. Oeh, ma pole veel midagi teinud ju .. Enda vaimuks muutmine oli kõige väiksem samm, eks ole.

“Heather pole veel päästetud, seega ma pole midagi ohverdanud .. Minu arust vähemalt,” laususin ma ja sprintisin siis edasi. Äkitselt ma peatusin, sest tundsin midagi kummalist .. pinget, hirmu ja jäisust.

“Sirena, siin lähedal on tohutult vaime .. kui sa üle selle joone astud, käivitub nende jaoks sireen ja sind peatatakse ..,” selgitas ta mu kummalise tunde põhjuseid. Kõige naljakam selle juures oli, et ta rääkis sireendisest .. ja noh, minu nimi kõlab suhteliselt sama moodi, eks.

“Aga mul suva .. ma tahan Heather'i päästa!” ütlesin ma, kõlades vägagi ükskõiksena. Seejärel võtsin ma sisse stardipositsiooni ja pistsin jooksu. Kohe kuulsin ma kohutavat suminat oma peas, mis kriipis mu kõrvu. Nägin oma ees-, külgedel- ja taga vaime. Täpsemalt öeldes udukogusid, kuid neid nimetame me siiski vaimudeks. Ma olin ümber piiratud ja väga haledalt.