Ärkasin kellahelina peale.
Viskasin teki endalt minema, püüdsin voodist välja tulla, kuid olin jala ära maganud. Lonkasin vannituppa hambaid pesema ja alles peegili ees nägin, et mul on selja Erki t-särk.
Keha hakkas juba ühest mõttest õrnalt värisema. Puudutasin Erki särki ja püüdsin meelde tuletada, mis eile juhtunud oli...
„ Mida sa teed, lõpeta ära!“ suutsin sõnu välja karjuda ja siis ta lõpetas oma õrnade suudluste jagamist ning muutus kiskjaks. Ta silmis välgatas mingi säde ja ta hakkas kasutama jõudu, tugevam haare mu kätel tõestas seda.
Ta lõi oma hambad mu kaela, see polnud valus, kuid siiski tundsin ta hambaid oma kaelal, ning järgnev imemine algul ei üllatanud mind, kuid kui see muutus üha tugevamaks ja tugevamaks, ei suutnud ma oma keha kontrollida ning toas kostus tugevad mõnuoiged, ning vahel kiunatused.
„PALUN, PALUN ERKI LÕPETA, MA EI SAA END TAGASI HOIDA, MU VANEMAD VÕIVAD ÜKSKÕIK, MIS
HETKEL SISSE TULLA!“ läbi mõnuoigete suutsin väriseva häälega välja öelda, kuid see ei muutnud midagi. Ta vaid suudles mu keha ja jättis tumedad laigud alles. See tunne kui ta need tegi oli mu pea nii segamini ajanud, etma isegi ei suutnud oma häält tagasi hoida ning mu oiged, vist hakkasid kajama tugevamalt.
Isegi Erki ehmus korraks ära kui kuulis mu oiet. „Ole kuss, kas tahad, et su vanemad tuleksid? Tahad nii väga, et nad näeksid sind sellises olukorras?“
Ja siis tulid eilsed mälestused kiirelt tagasi... Ning sain aru, miks mu keha nii raske tundub. Erki ei hoidnud end eile tagasi, ta oli nii erakordne, et isegi mu meel läks mustaks. Kuidas ta seda tegi?
Appi, ma loodan et ta ei vihka mind sellepärast, et ma teadvuse kaotasin.
Jalad hakkasid värisema ja ma oleks äärepealt kukkunud, kuid viimasel hetkel sain kraanikausist kinni võetud ja enamvähem jäin ikka püsti. Kuid hirm selle ees, et Erki võib nüüd mind vihata tekitas minus pahat tunnet.
Hingasin paar korda sisse, ning püüdsin kõndida vannitoast riidekapi juurde ja samal hetkel kuulsin Danni häält.
„Ärka üles pisike, pidid ju täna kooli minema. Ja peale kauba sind juba oodatakse, tee kähku!“
„Kes mind ootab?“
Kuid siis asendus isa tuttav hääl selle maheda ja hellitava häälega.
„Mina Elise, kui sa ruttu alla ei tule, siis tulen ise üles ja aitan sul end riidesse panna.“
„ja seda me ju ometi ei taha!“ hõikas isa naljatades.
„Oota alla, ma tulen kohe. Olen peaaegu valmis!“ Karjusin ning püüsin end kiiremini liigutada. Jooksin pooleldi longates riidekapi juude.
Riiete leidmine on kõige raskem osa ja sellepärast ei hakkanud ma midagi valima, vaid haarasin tumedad kitsad teksad ja valge topi. Vahetasin ruttu riided ning kõndisin alla. Jalg veel surises, kuid siiski oli enam-vähem talutav kõndida.
Kui ma lõpuks alla jõudsin, naeratas Erki mulle nii särava naeratusega, tervitas mind põgusalt ja jätkas vestlust isa ja emaga.
„Teie ärge muretsege, meie kool on siis übmruskonnas parim ja kui ta piisavalt julge ja tegus on, siis kõik läheb veel paremini, sest siis ta saaks õpilas omavalituse üle võtta.
„Tänan sind, et hoiad meie tütrel silma peal. Ma ei kujuta ettegi mida me oleksime teinud. Ma ei usu, et Elise üldse mingeid kooli oli vaadanud kui siia kolisime.“ Ja siis isa vaatas minu poole ning naeratas.
„Isa!“ Hüüatasin.
„Aga nii see juu on, ma tean, et sa ei tahtnud siia kolid ja olid kõige vastu, aga näe sa leidsid endale sõbra, kes hoolitseb sinu eest. Me oleme su emaga nii õnnelikud.“
Nägin vanemate näos uhkust ja õnne, ma ei saanud ju seda ära rikkuda. Astusin neile lähemale ja kallistasin neid.
„Nii Elise, me peaksime end sättima hakkama, meil on vaja ikka kooli ka jõuda ja sind kõikidesse tundidesse ära registreerida ja puha.“
„Olgu lähme siis.“ Panin jalatsid jalga, ning haarasin nagist tagi ja suundusin ukse poole.
„Tsau ema ja isa!“ Kuulsin, kuidas nad naeratasid, see on ikka nii hea päeva algus. Ja kohe kui ma istusin autosse, märkasin, et Erkil on seljas ülikond ja lips. Ta nägi välja kuidagi väga viisakas.
„Kuule, mis selle riietusega on?“ Nägin seda väikest sädeme plahvatust ta silmist.
„See on koolivorm, mis sa sellest arvad?“ Appi, mida ma pean talle ütlema, ta nägi väga hea välja eile, kuid täna nendes riietes ta nägi välja nagu mõni kooli õpetaja. Olgu, väga noor ja kuum õpetaja. Ma oleksin isegi nõus talt eratunde küsima.
Nende mõtetega muutusin ma sama punaseks kui tomat, ning kui Erki küsis oma küsimuse üle, ei suutnud ma midagi peale „kena“ öelda.
