Kuidas on võimalik, et mu vanemad jätsid mind Rihhardiga siia ja kui kauaks nad ära läksid, ma ei kujuta ette, mida ma teen. Olen küll õnnelik, et tema on minuga, kuid nüüd pole siin kedagi, kes teda peataks.
Süda pekab vastu mu rinnakorvi. Tunnen, kuidas mu käed hakkavad higiseks tõmbuma ühest mõttest, et Rihhard võib minuga teha ükskõik mida ja ma ei suudaks talle vastu hakata, sest ma ise tahaksin seda. Hingan üha raskemini, sest mu keha kuumeneb juba üle. "Jookse, sa pead kiiresti välja minema" hääl mu peas karjus lausa seda mulle.
Hakkasin kiiremate sammudega liikuma välisuke juurde ja olin peaaegu täitnud oma ülesande, kui mind võeti kiire liigutusega sülle. "Kuhu sa oma arust lähed Lexxy? Su vanemad ütlesid, et ma vaataks su järgi ja kannaks su eest hästi hoolt. Ära siis unista, et ma sinult silmi lahti rebin." Vaatas ta mulle silma ning neis peegeldus suur tahe. Kuulen, kuidas ka tema süda taob ja ta keha on samuti kuum, tunnen ta keha soojust isegi läbi särgi.
„Rihhard, miks sa nii kuum oled, kas oled haige?" küsisin kõige lollima küsimuse, mida ma üldse oleks võinud küsida, sest Rihhardi nägu tõmbus punaseks ja ta hakkas naerma: „No kuule Lexxy, sul on ikka tõesti pikad juhtmed, miks sa arvad, et ma haige olen. Ma olen kuum, sest mu süles on praegu tüdruk keda ma armastan üle kõige?"
Ta armastab mind? Ta ütles seda mulle otse näkku, need sõnad panid mind veelgi rohkem sulama. "Kas lähme nüüd üles?" sosistas ta mulle kõrva "võime siia diivanile jääda, kuid arvan, et sinu toas on mugavam, sest eelmine kord" ja need viimased sõnad lõid mu vererõhu üles, mu nägu värvus tulipunaseks " jäi meil midagi pooleli."
Rihhard ütles, et meil jäi midagi pooleli, kuidas talle ütelda,et mu unes ei jääud meil midagi pooleli, ta läks lõpuni välja ja veel enamgi. Pärast seda unenägu ei suutnud ma voodist püsti tõusta, sest kogu mu keha oli nii nõrk.
„Miks sul selline nägu on peas, kas sa tahad mulle midagi öelda?" „Ei, ma ei taha midagi. " Vaatasin ta huuli need tundusid nii isuäratavad ning ma isegi ei suutnud lõpuni rääkida, mu tahe kasvas nii suureks ja ma suudlesin teda nii nagu ma tegin seda oma unes, selle suudlusega andsin ma talle edasi kogu oma kirge. Ta kuumad huuled olid minu huultega lõpuks ometi jälle kokku sulanud ja ma ei tahtnud seda suudlust katkestada, kuid ma ei saanud seda mitte teha, sest õhk hakkas otsa saama.
Ja kui lõpuks suutsin end temast eemale lükata ja sisse hingata ründas nüüd tema mind. „ Rihhard oota, ma tahaks hingata" kilkasin ning lükksin ta eemale. „Ei oota ma midagi mu kallis, ise sa ründasid mind, mina viin asja lihtsalt lõpuni!" Ta haaras mu kätest kinni ja tõmbas mind endale lähemale, kiljusin uuesti ja püüdsin teda eemale lükata, kuid tulutult. Loomulikult on ta minus tugevam.
Ma isegi ei tahtnud vastu võidelda, kuid ikka tegin seda rohkem õrritamise eesmärgil, kui päriselt tema käte vahelt vabaks saamise eesmärgil. „No, kas oled juba väsinud võitlusest, kas võin sind nüüd natuke hellitada" küsis ta nurruva häälega lausudes. " Ma võitlen kuni lõpuni!" ütlesin uhkelt, kuid kohe kindlasti ei uskunud ta mind.
„Olgu, kui sa tahad nii siis ma ei tee sulle enam midagi." Ta jalutas mu tuppa ja sulges ukse enda järel, kas ta solvus või see on ta mõni trikk. Olin pisut segaduses, kuid siiski kõndisin talle järgi,avasin vaikselt ukse ja piilusin sisse. Ta lamas mu voodil silmad olid suletud.
Astusin kikivarvuki tuppa ja hiilisin voodi juurde, kus ta lamas. „Kas sa tahad magada" küsisin õrna häälega. Kuid ta ei vastanud , läksin talle veel lähemale istusin voodile ja hakkasin ta juukseid sasima: "Miks sa oled unes nii armas?" ma isegi ei pannud tähele, et ütlesin seda kõva häälega välja.
Ning Rihhard haaras mind pihast ja tõmbas mu voodisse pikali: "Kas sa siis ei tea, et poistele ei meeldi, kui neid armsaks nimetatakse" pilgutasin silmi, sest pilt ei jõudnud mulle veel järgi ja, kui pilt selgines sain ma aru, miks mul pisut raskem on hingata. Rihhard istub mul kaksiraksi peale ja surub mu õlad üha sügavamale voodisse.
